— 260 —
‚Ei sedda kül mitte, agga mul on siin üks koera hammas korteris, kes ennast prohwetiks nimetab, mis ma kerglane ka isse esmalt uskusin; sest ehk ta kül suur assi ei olle, wõib pissuke kiwwi ka koorma ümber wiskada, kui innimenne holeto on. Ta teggi mule sure pika jutluse mailma otsast ja wiimsest kohtopäwast, mis 12. Janiku päwal piddi käes ollema. (Lehe toimetus tegi selle kohta järgmise märkuse: „Sedda olli ta wist mõnne seitungi luggeja suust kuulnud. Kuida mõnned ehk mälletawad, tõusis minewa aasta Belgiamaal wallelik ülesse, kes ütles: 13. Junil põrkab sabbaga täht wasto meie maailma ja siis on ots kääs. Keik tühhi walle!“)‘
‚Teie ollete kaks wanna innimest, — ütles temma (Maltswet) — müge omma maia ärra, kui tahhate õnsaks sada, ja walmistage ennast wiimse päwa wasto, mis Janikuust ennam ülle ei lähhä. Paljo so maia sul maksab?‘
‚Ma mõtlesin edasi taggasi, noh, nisugguse kirju aiaga pean kül keige madega 1000 rubla eest ärraandma; ma ollin nago sõgge peast ja keik mo mõtted wangis. Agga prohweti ahnus aias se kord ta tarkust kõrwale ja se teggi mo silmad lahti. Sest ni pea, kui ta kulis, et ma omma maia ni alwalt piddin ärraandma, olli ta kässi taskus ja pakkus käerahha. Piddin juba kät löma, aga õnneks torgatas weel mele: Tulleb ma ilma ots Janikuus kätte, kas siis minno maia prohweti pärrast üksi weel seisma jääb? Mul olli õige häbbi isseennese rummalusse eest, agga ma tõmbasin käe taggasi, ööldes: watame weel! ja ise mõtlesin: oh sa rebbane prohweti rides! — Wata, nenda olleks peawarri läinud!…‘
Maltswet wäristas pead ja waatas naeratades oma jüngri poole üles.
„Ants, kas peaks inimesi olema, kes seda usuwad?“
„Wale uskujaid on ilmas ikke palju,“ wastas Ants Kõrge, „aga kes sind wähegi tunneb, ei wõiks sind nii rumalaks pidada, et sa meest nii tömbi pettusega tahtsid üle lüia, kui sa ka kelm oleksid olnd. See peaks jo lapsuke olema, kes teisele ütleb: Maailm läheb hukka, seepärast müi oma asi mulle! Ei tea, mis üks rahaga ja teine oste-
