— 195 —
Kas sa ei tea, et rikkus igale inimesele mitte õnnistuseks ei ole, waid kiusatuse-paelteks ja komistamise-kiwideks? Pea ikke meeles, kulla wend, et mis ühele õnnistuseks on, wõib teisele hukatuseks olla, ja taewane Isa teab wäga hästi, mis ta ühele ja teisele osaks annab.“
Taawet toppis, ehk küll Anu silmad teda walju hukkamõistmisega karistasiwad, prohwedi nähes uuesti piipu.
„Kui sa, külamees, seda ütled, et mulle mu waesuse eest teises ilmas tasu antakse, siis ää nõua, et ma palweorjusega liig palju aega wiidaksin,“ tähendas ta ilmalapse südame-rahuga. „Eks sa tea kirjast isegi, et Jumal patusele igal ajal armu annab, kas wõi silmapilk enne hingeheitmist. Tuletan sulle kurjategijat ristipuu peal meelde, kes Jumala pojaga seltsis sealtsamast otseteed taewariiki läks. Mis kasu on mul siis eluaegsest põlwitamisest ja küintetõstmistest ja palwe-pobisemisest, kui üksainus sõna surmatunnil sedasama head teeb?“
Perenaine, sulane ja tüdruk — nad kõik wahtisiwad nurgast nii kohkunud nägudega patuse peremehe poole, nagu ootaksiwad, et toapõrand lõuad lahti ajab ja uskmata inimese ära neelab. Anu wärises algusest saadik nagu haawaleht, ja ta ärewus kaswas mõlemate meeste jutu jooksul nii wäga, et ta imewa lapse suust rinna ära wõttis ja wäikese wigase Juku Ellu sülle pani. Ise tõttas wõitlusest osa wõtma.
„Kas sa siis tead, milla su surmatund tuleb?“ hüidis ta wälkuwal silmal, ja ta noomiwas toonis oli midagi, mis usuisalt patuse jõledust nagu andeks püidis paluda. „Surm wõib sulle äkitselt tulla nagu wälk pilwest, nii et sa enam wiiksatadagi ei soa, ammuks siis Jumalalt oma pattusid andeks paluda.“
„Seisab jo kirjas, et muud põle waja öelda, kui: ‚Isa, anna andeks!‘ Niipalju aega mulle ikke weel jääb, kui just rabandus elu ei wõta… Aga et ma igatahes julge oleksin,“ lisas Taawet kerge, suu ümbert itsitawa pilkamisega juurde, „siis teadke, et ma selle sõna juba ammugi ära olen öeld — Jumalal on juba kirjas, et ma tema käest oma patud andeks olen palund.“
