— 124 —
pihu selja peale lehwima! Kõik tõrkumine ja puiklemine jäi asjataks. Perenaine kõndis waga eeskujuna eel, peremees aga hüidis:
„Mina ja minu koda tahame Issandat teenida! Kes minu katuse all elab, peab Jumala ja minu käskusi täitma!“
Elsel kui pererahwa lapsel polnud abi-armu kusgilt loota, Triinu aga wõttis kindlaks nõuks, wiimast aastat Kiisal teenida; ta oleks heameelega kohe ära läinud, aga see oli wõimata, sest ülesütlemise-aeg oli möödas. Tahtes wõi tahtmata pidi ta uutele määrustele alla heitma, niikaua kui ta Kiisa Mihkli Issandat teeniwas kojas wiibis.
Seesama lugu oli Jaaniga. Noormees teenis teist aastat Kiisa peres. Mihkel oli ta oma kõige wanema poja asemele pidanud wõtma, kes mõisa-opmannile wastu hakkamise pärast soldatiks oli pandud. Jaanil, heal poisil, polnud ju suuremat kurbtust selle pärast, et perenaine tema hinge-õnnistuse tulul ta punase wöö ja kollase salli mustaks wärwinud; tema südant näris aga peremehe piibu-keeld, kuna ta wiina-keelust seega kergemalt üle sai, et ta seda wa kibedat muidugi wähe ja wastu tahtmist oli tarwitanud. Piip oli talle aga armas, see oli ta truu seltsiline raskel tööl, ja kui ta seda ka baroni ja mõisa sundijate eest pidi peitma, siis oli tal ometi kodus waba woli olnud temast lõbu tunda. Ja nüid wõeti temalt seegi ajawiide ära!
Õige küll, peremees ise ei tõmmanud ka enam piipu, nagu ta ka wiinatilka enam suhu ei wõtnud, mida küll ka ennemalt üksnes arwa ette oli tulnud. Aga peremees oli wana mees, kelle surmatund lähedal wõis olla, ja ta tahtis siis taewasse saada, kuna Jaanile patust pöörmiseks aega weel küllalt jäi. Wõi jälle: peremees oli kehw ja tahtis wagaduse abil jõukaks saada; Jaan aga oli waene sulane, kes waeseks saunameheks ka patusest peast wõis saada, peremeheks aga naljalt mitte, hoolimata kõigest wagadusest, sest selleks oli raha ja muud waralist jõudu waja.
Nõnda mõtles sulane Jaan ja wihastas wäga, et ta oma piipu nüid ka kodus salaja pidi popsima, misjuurde ka weel nurin metsa weetud sealiha pärast ta hinge õhetama
