Lehekülg:Põrgupõhja uus Vanapagan.djvu/62

See lehekülg on heaks kiidetud.

Jürka töötas esiotsa enamasti ikka veel Antsule, tasus vana võlga. Ja et vanade võlgade asemele tekkisid aina uued, siis paistis, nagu ei saaks Jürka Antsu orjusest enam kunagi vabaks. Kui nõnda edasi kestis, siis oleksid ka Jürka lapsed pidanud Antsu orjama. Ants juba ütleski millalgi Jürkale, nähes tema esimesi kaksikuid:

„Kasvatad mulle karjased.“

See oli esimene kord, kus Põrgupõhja Vanapagan tundis rinnas torget.

„Kuluvad vist omale ä'ä,“ lausus ta.

„Üks sulle, teine mulle,“ muigas Ants.

Aga Jürka ei suutnud enam unustada, et Ants juba nii varakult heidab silma tema poistele, tema esimestele. Need olid tal millegipärast eriti südame lähedal. Ja kui ta millalgi Juula kõrval ukselävel istus, kuna poisid nende ees murul mängisid, ütles ta:

„Ants viskab silma poistele.“

„Meie omadele või?“ küsis Juula.

„Aga kellele siis?“

„Mis ta neist tahab?“

„Karjast.“

„Meil omal kari.“

„Seda minagi.“

Nad vaikisid ja poisid rullisid end murul. Maailm ulatus neil alles ema kapsaaiani ja isa ilmus vahetevahel sealtpoolt maailmaotsa ning kadus jällegi sinna.

„Pead Antsuga rääkima, lasku sind koju,“ ütles Juula.

„Rääkisin; ei lase.“

„Saada talle sulane.“

„Ütleb: pole minusugust sulast.“

„Pole sinusugust peremeestki. Ja sellepärast pead teda orjama?“

„Küllap vist.“

„Me ei tohi Antsult enam laenata.“

„Kui nõnda saaks.“

„Saab. Peab saama,“ ütles Juula. „Laenuga ta orjastab sinu. Sinu lapsed on orjalapsed.“

„Ma olen peremees.“

„Sa oled Antsu ori. Mina olen orja naine.“


62