Lehekülg:Põrgupõhja uus Vanapagan.djvu/109

See lehekülg on heaks kiidetud.

pentsik. Sest kui heita pilk inimsoo-ajaloole, vaadeldes rahvaste ja kultuuride tõusu ning mõõna, eks siis tärka meis enesteski tundmus, et inimene talitab samuti nagu tuul ja vesi, mis kuhjab mägesid ja uuristab orge, või nagu kuumus ja külm, mis paisutab ja purustab, ilma et oskaks öelda, miks või milleks. Aga mis oleks, kui inimese tegevust vaatleks selline võimas ja igavene olend nagu elekter, kes põhjavalgusel ratsutades tunneb mitte ainult inimese saamist ja sündi, vaid ka kogu maakera kihte ja koopaid, ilma et tal tarvitseks uurimusteks visata ainustki labidatäit mulda? Sellise olendi silmas oleks inimene arutum kui rohutirts või kui tuul, tuli ja vesi. Sest võib aru saada, kui purustatakse, aina purustatakse või kui ehitatakse, aina ehitatakse, aga on võimatu mõista olendit, kes täna ehitab ja homme purustab ning tunahomme jällegi uuesti sedasama ehitab. See, kes nõnda toimib, on arutu nagu looduski tema ümber, või kuigi tal oleks aru, siis peaks see olema midagi vahelduva elektrivoolu taolist.


109