Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/49

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

takse metafoori jätkata, siis — ta mugis tema nii-öelda peeneks ning ah! sülitas ta siis välja.

„Nõnda siis ma nägin mõne minuti pärast tema peletislikku kehamürakat kiirelt mööda treppi alla tulevat ja peatuvat alumisil astmeil. Sügavas mõttes oli ta minu kõrval seisma jäänud: tema paksud, sinipunerdavad palged värisesid. Ta näris oma pöialt ja natukese aja pärast riivas mind tusasel kõõrdi pilgul. Teised kolm, kes olid tulnud ühes temaga, seisid oodates natuke maad eemal. Üks oli kahvatu näoga väike, kõhn mehike, kel käsi kaela seotud; ja mingi pikk, sinises flanellkuues isik, kuiv kui laast ja mitte jämedam kui luuavars, rippuvate hallide vurrudega, lõbulev totrus ümbereksivas pilgus. Kolmas oli sirge, laiaõlaline noormees; see hoidis käed taskus, selg teiste poole, kes näisid üheskoos tõsiselt vestvat. Noormees vahtis ainiti tühjale esplanaadile. Logisev, tolmune reisivanker oma päratute tõsteluukidega peatus meestesalga läheduses ja kutsar, visates parema jala pahemale põlvele, süvenes oma varvaste arvustavasse vaatlusse. Noormees ei teinud ainustki liigutust, isegi peaga mitte, vaid vahtis päranisilmi päikesepaistesse. Seal nägin ma Jimi esimest korda. Ta tundus nii ükskõiksena ja ligipääsematuna, nagu seda võivad olla ainult noored. Nii ta seisis seal sirge koguga ja selge näoga, püsides kindlasti omil jalul, lootustäratavama noorukina siin päikese all; ja vaadates teda ning teades kõik, mis tema võis teada, ning pisut rohkemgi, olin vihane, nagu oleksin tema tabanud katselt, minult vale-ettekäändeil midagi välja meelitada. Tal polnud mingit õigust nii korralikuna paista. Mõtlesin endamisi — noh, kui juba selline kaldub nõnda eksiteele… ning tundsin, nagu võiksin oma mütsi maha visata ja paljast vihast tema otsas jaluli tantsida, nagu nägin seda tegevat kedagi itaalia kaptenit, sest tema juhm kaaslane sattus segadusse oma ankrutega, mis ta oli välja heitnud laevadega täidetud sadamas. Küsisin iseendalt, märgates

49