on Riiglased, nad lähäwad tulejatele wastu; rõõmsad on ka Liiwlased ja Lätlased, ja ristitut Eestlased, et nemad ristmata Saarlaste juure niisammuti ka kristlikku nime pidiwad wiima.
Paawsti ammetniku Johannese tüli Daanlastega Eesti maal.
§ 2. Sellel aastal oli magister Johannes1), üks paawsti saadiku kaaslane, nende maade walitseja, mille pärast Sakslaste ja Daanlaste wahel tüli oli olnud, nimelt Wiru, Järwa ja Rotalia. Rahu sai nüüd rikutut2) ja magister Johannes hakkas Daanlastega sõdima. Daanlased riisusiwad ka Rotalias ja põletaswad, ja kogusiwad palju saaki. Neile ajasiwad ka magistre sulased järele, lõiwad wiiskümmend neist maha ja piirasiwad wiiskümmend Majanpate kantsis sisse; aga kolme päewa pärast andsiwad nemad neile armu, sest et nemad Kristlased oliwad, ja lasksiwad neid lahti. Ka laskis paawsti saadik wäga palju Sakslasi3) Wiru maale sellesamma Johannesele appi minna, niihästi Daanlaste wastu, kui ka Saarlaste mässamiste wastu. Aga kui Riiglased nende sõdimistest kuulsiwad, saatsiwad nemad saadikud sinna ja tegiwad Daanlastega rahu et nemad Saarlastega paremine sõdida wõiksiwad ja usku paganate sekka laiale laotada.
Kristlased koguwad endid Pernu jõe juure kokku ja lähäwad üle jeä Saare maale.
§ 3. Kui nüüd Isanda sündimise ja ilmumise pühad mööda oliwad, kattis lumi maad ja jeä wee woogusi, sest et Liiwimaal sügawuse päälispind kindlaks lähab ja weed kõwaks lähäwad, kui kiwid1); siis tõuseb jeä, millal tee parem on üle wee, kui üle maa. Et nüüd tee üle mere wõimalik oli, siis wõtsiwad Riiglased, kes oma püha ristmise pesemisega Saare maa paganaid, kes meres ühe saare pääl elawad, kasta2) soowisiwad, niikohe
§ 2. 1) paawsti saadiku kaplan. — 2) Daanlaste poolest? 29, 6 nimetatut Johann von Dolen oli Wiru maal uueste ühe kantsi ära wõtnud ja oli sellepärast paawsti saadiku poolest juba enne 20. Aprilli kogudusest wälja lükatut ja 28. Mail Doleni loss Liiwi maal tema käest ära wõetut. Kas aga see Daanlaste sõda Doleni teo järele tõusis, wõi enne seda juba oli, on täädmatta. — 3) wissist Gootlandi saarelt, § 1. Üh. 29, 6. —
