nitama 2), ja palus neid ka oma wenna Theodorichi pärast. Et nemad3) aga uhked ja isiennast täis inimesed on, ja oma uhkuse sees wäga toredad, siis ei hoolinud nemad ei piiskopi palumisest, ega ka Sakslastega rahu tegemisest4), waid ühendasiwad endid Eestlastega ja pidasiwad nõuu, kuidas nemad Sakslasi alla litsuda ja Liiwi maa ristikogudust ära häwitada wõiksiwad.
Kui eesnimetatut piiskop seda märkas, läks tema tagasiminejate ristisõitjatega ära Saksa maale, ja andis ka sellel korral Liiwi maa Jeesuse Kristuse ja tema auustatut ema kaitsmise alla. Ja kui tema sõdade waewa ja otsa saanud omaksid kõigile tääda andis, maenitses tema, et waprad ja auusad mehed endid kui müür Isanda koja ette kaitsjaks säädaksiwad ja ristitähte wõttes oma rüütlitega Liiwi maale rändaksiwad, oma pattude andeksandmiseks5). Kui Lauenburgi grahw Albert6) kõiki seda kurja kuulis, mis Wenelased Eestlastega Liiwi maa ristikoguduse pääle tõiwad, siis on tema risti tähe wõtnud ja oma pattude andeksandmiseks oma rüütlite ja tubli ja auusa meestega Liiwi maale läinud; siis tuli temaga ühes ka Düünamünde abt Bernhard7) ja ristisõitjad, ehk kül wähä. Ja tema8) sai suure rõõmuga wastu wõetut. Teda oli Isand tänini kui ärawalitsetut noolt9) oma noole tupe sees pidanud, et ta teda parajal ajal Liiwi maale saadaks, oma ristikogudust wastaste käest ära päästma.
Eestlased kutsuwad Wenelasi uueste sõtta; Liiwi sõawägi wõidab Sakala Eestlased ära, kus nende päämees Lembit langeb.
§ 2. Kui tema nüüd Riiga oli tulnud, saatsiwad Eestlased Wenelastele wäga palju kingitusi ja palusiwad, et nemad
2) 20, 8. Albert saatis wissist kinnituse kirja. — 3) Järgmisest loust on näha, et seda Wenelastest räägitakse. — 4) Nad ei annud wist mitte kinnituse kirja wastu? Ühenda 22, 8 ja 24, 1. Alles 25, 3 saadawad nemad rahukinnituse kirja tagasi. — 5) Piiskopil Albertil oli paawsti poolest luba, Saksa ja igal maal ümber rännata ja kõigile täielist pattude andeksandmist kuulutada, kes Liiwi maa ristikogudust pidiwad kaitsma tulema. Kes seda wastuwõtsiwad, neile panti risti märk kuue külgi, siis oli tema Kristuse sõamees ja sai omad patud andeks. — 6) Teda nimetatakse ka teistes kirjades Orlamünde, Holsteini ja Põhjaalbingi Albertiks, kes Daanikuninga Waldemar II õe poeg oli ja ka tema truu abimees. Seda ristisõidu nõuu oli tema juba paawsti Innozenzi III ajal (kes Juuli kuul 1215 suri) wõtnud; Honorius III kaotab temal Januaris 1217 selle ettewõtte eest ühe takistuse ära. — 7) See oli 16, 4 saadik kuhugi Saksa maale reisinud. — 8) Grahw Albert. — 9) Jeesaia 49, 2.
