91
on preili ööd ja päewad kibedaste töös, siis õmmeldakse, heegeldatakse, tikitakse kas wõi näpud weriseks… Ütelge mulle nüüd, armsad inimesed, mis see kõik tähendab? Sa ei ole ju enam lapsuke, sa peaksid teadma, mis kõlbab, mis mitte ei kõlba. Sa peaksid ka wähegi meie maja ja perekonna hea nime peale waatama! Kõik inimesed majas hirwitawad juba — neil on ju silmad peas ja kõrwad kah“…
„Mamma, ma ei ole siiamaani midagi salaja teinud!“ hüüdis mamsel Bertha, kelle kõrwalestad punetama löönud.
„Salaja! No see puudub weel!“ Emand Wittelbach pani käed wõitlushimuliselt puusa. „Aga kes sedagi teab! Pole ju minu silmad igal pool! Ütle mulle aga, mis selle imeliku sõpruse taga on? Mis otstarbe on sellel — kuidas ma pean ütlema? — sellel rumalal lekutamisel, sel halpimisel? Mathias Lutz ei ole ju mitte mees, kellega sinusugusel tüdrukul sel wiisil kõlbaks läbi käia!“
„Mathias Lutz on meie kõige tublim sell,“ kaitses mamsel Bertha ennast, kuna tal puna nüüd ka kahwatanud põskedesse hakkas walguma. „Seda tõendab papa igapäew.“
„Soo! Ja sellepärast pead sina temaga sõbrustama!“ naeris mamma kihwtiselt. „Ma näen, terwe asi on wäga kahtlane. Ma pean silmad paremine lahti hoidma, ja sina, Georg, teed seda ka! Seda nõuab meie maja auu, mida sinu tütar kipub unustama.“
Mamsel Bertha süda hakkas täis saama. Ta silmad wälkusiwad.
„Ma arwan, niisugust ülewaatust ja waritsemist pole minu wanadusel tüdrukul enam waja,“ wastas ta nähwakalt. „Ma tean juba mõnda head aastat isegi, kuda meister Wittelbachi tütar ennast peab ülewal pidama, ja tean ka, mis ma meister Wittelbachi maja auule wõlgu olen… Sellega ei eksi ma oma ega oma maja auu wastu, kui ma
