87
kahwatu, aga elawad mustjad silmad ning paksud tõmmupruunid juuksed. Kui pühapäewa-ehted ümber paneb — ta armastab peeneste riides käia — siis ära ütle midagi! Armastus — küll see tuleb, kui teda weel ei ole! Aga Mathias arwas kindlaste, et tal teda juba on. Sest miks ta muidu mamsel Berthast nii sagedaste und nägi, miks ta teda igapäew näha püüdis, temaga kokku saada katsus, teda koju ootas, kui ta wälja läinud? Tal idanes midagi südames, seda arwas ta iga päewaga selgemine tundma hakkawat…
Mathiase otsus, meistri tütrele tõsiselt lähenema hakata, sai iseäralisel wiisil hoogu.
Tal oli wõistleja. Üsna ligilähedal. Iseäranis kardetaw ei olnud see wõistleja mitte. Aga kõige auusamas südames peitub inimlik-halbu tundmusi: Mathiast huwitas, talle tegi lõbu, seda wõistlejat kõrwale tuupida, seega haawata, wihastada. Ta maksis sellele mehele kätte, sest see oli teda palju aastaid pitsitanud, oma pöidla all pidanud, talle nii sagedaste ülekohut teinud, temale oma põlgtust maitsta andnud.
Oskar Brandti meeles mõlkus ka mamsel Bertha — wõi õigemine: see, mis mamsel Bertha külles kõlkus. See musta werd, kolletanud wanapoiss, kelle oimukohad juba halliks läksiwad, oli warsti peale seda, kui neiu Emilie mehele sai, meistri nooremale tütrele liginema hakanud. Tasa ja targu: waadates ja oodates. Aga, nagu töökojas sala-jutt suust suhu käis, märganud neiu Bertha ta nõuu ja andnud talle warsti arusaadawalt mõista, et ta soowitaw ei ole. Neiu Bertha oli sel ajal noorem, ta walik suurem ning isand Brandt weidi wanadlane ja weidi kasina mehise iluga…
Brandt astus tagasi. Aga mitte jäädawalt. Ta mõtles: Noh, otsi ja oota siis! Waata ja wali siis! Mul
