86
oli Mathiasel mamsel Bertha kohta suur usaldus. Sel tüdrukul oli perekonnas mõju. Ta seisis emaga wõimu poolest peaaegu ühesugusel astmel. See mõju põhjenes esmalt suure armastuse peal, mida wanemad neile „ainumaks lapseks“ jäänud tütrele wastu kandsiwad; mamma õrnus oli seda sügawam, et ta tütre nii mitmete luhta läinud kosjade pärast õnnetuma arwas olewat. Teiseks põhjenes Bertha mõju ta wisa, julge ja teowõimsa loomuse peal. Nii mõnigi kord oli ta oma tahtmise, kõigest wastupanekust hoolimata, läbi wõidelnud. Selles tükis ei andnud ta oma emale, keda majas nii wäga kardeti, palju järele.
Lahtiseks küsimuseks jäi Mathiasele muidugi, kas ta nähtused mamsel Bertha poolehoidmisest, mille peale ta oma terwe õhulossi ehitas, tõe põhjal seisawad, see on, kas neiu tema wastu tõsisemaid tundmusi südames kandis, wõi teda ainult meeldiwa poisi leidis olewat, kellega trööstiks ja ajawiiteks sünnib sõbrustada. Mis Mathiasesse puutus, siis oli ta nõuu kindel, Berthale igal wiisil wastu tulla ja tema tundmusi, kui neid olemas, edendada; selleks oli pakkumine liig suur, liig tulus ja käis nooremehe ahnete ja auuahnete plaanidega nii wäga kokku. Mathias oli nii kaua käsu all pidanud olema — nüüd tahtis ta ka ise kord käskima hakata. Sellele eesmärgile jõudmiseks oli talle iga pakutaw abinõuu hea.
Kas ta teda wõiks armastada? Seda küsimust ei pannud Mathias enesele palju ette, ja kui ta seda tegi, siis kostis ta enesele ärimehe südamerahuga: Miks mitte? Nii palju on kindel, et temast hea perenaine saab. Ja see on pea-asi. Natuke tige, natuke tujukas — nah, sellega saab mõistlik mees läbi, nagu meister Wittelbach omagi õrnema poolega läbi saab. Ilu? Wõi seda patta pandakse! Ehk mis tal wiga? Pikk, sihwakas neiu, weidi kõhn ja
