81
juures lugupeetud. Ilma Mathias Lutz’ita ei olnud wiimaks enam üheski seltskonnas õiget lõbu.
Kuid Mathias Lutz ei olnud mees, kellele niisugune kerge, ainult pealiskaudsele lõbule pühendatud elu pika peale oleks meeldinud. Sisemisel sunnil, iseenesele teadmata, katsus ta elule tuuma anda, selle paigal seiswat keskpaika kõige liikumise seest otsida. Temal pidi midagi püüda olema; tal pidi eesmärk silmas seisma, mida waja kätte saada. Seda nõudis juba auuahnus, mis tal loomuliku omadusena põues peitus.
Mathias hakkas jälle tõsisemalt tööle. Seda tegi ta osalt töö enese pärast, mida ta armastas, uute ülesannete pärast, mis teda erutasiwad; osalt aga ka, et wirga töö läbi kapitali koguda. Kapital on asi, mis inimest tiiwustab, mis talle wäge ja wõimu annab; seda wõis Mathias igapäew ja igal sammul näha. Ja tema soowis omale tiibu, igatses omale wäge ja wõimu. Ta lapsepõlwine wiletsus seisis tal weel selgeste silma ees. Kuidas pidiwad isa ja ema, kuidas oli ta ise pidanud werisel higil rübelema, et ainult paljast hinge tuima, roidunud ihu sees hoida — kõik ainult tüki haganase leiwa, takuste riiete ja haisewa suitsu-hurtsiku eest! Temal oli õnn olnud, sellest kurwast, ainult loomale kohasest elust wälja peaseda. Pidi ta siin seisma jääma, kuna redelil weel pulke oli, mis kõrgemale wiisiwad? Ei — ütles ta enesele —, püüa ronida nii kaua kui suudad! Mida kõrgemal oled, seda magusama tundmusega waatad ülewalt alla — maha oma armetuma lapsepõlwe, oma terwe haleda minewiku peale!
Ja Mathias hakkas ronima. Oma tööga püüdis ta ronida. Ta sai kokkuhoidlikuks, korjas nii kaua kopikaid, kui neist rubla sai, ja nii kaua rublasid, kui neid kümme sai. Juba kujunes talle armas pilt silma ette, kuda tal kord
