77
õpiaja läbi teinud, täna priiks ütleb, mispeale ta kontrahi ametile ette luges. Siis algas ametiwanem wäikest kõnet.
Selles waatas ta kandidadi õpipoisi-põlwe peale tagasi, tuletas ta wigu ja woorusi meelde, seletas, kuda meister tema eest isalikult hoolt kandnud, teda õpetanud, kaswatanud, toitnud ja katnud, teatas, et meister oma õpilase üle, selle eksimisi armulikult unustades, ainult kiitwa tunnistuse andnud jne. Siis järgnes isalik manitsus, kuda Mathias Lutz ennast sellina peab üles pidama, kuda tal oma leiwa-isa tulusid igatahes on tähele panna, kuda ta ainult woorusliku, jumalakartliku, kaine eluga auusa ja tubli käsitöölise nime ära teenida, kuda ta peab walwama, et õpipoisid ülekäte ei lähe, wiina ei joo, sigarid ei suitseta ega meistri tööaega ei warasta, kuda ta õpipoissa kristliku kannatusega peab õpetama, nagu teda ennast on õpetatud, jne.
Pärast eltermanni wõttis esimene kõrwalistnik, meister Wittelbach ise, sõna. Ta ei olnud suurem kõnemees, wähemast mitte pidulistel wõi pühalikkudel puhkudel, siis, kui talle kohuseks tehti, kõneleda. Sellewastu wõis ta õllelauas, „eneste keskel“, tundide kaupa rääkida, siis ei tulnud tal sõnadest, mõjuwatest kõnekäänudest, iseäranis aga heast naljast ialgi puudus kätte.
Meister Wittelbach kõneles ainult mõne sõna, aga need oliwad Mati kohta wäga auustawad. Ta kiitis soojalt oma õpipoisi wirkust, wiisakat ülespidamist ja häid andeid ning tunnistas, et tal säherdusi õpilasi mitte palju pole olnud. Ainult moodu pärast, et noortmeest mitte upsakaks teha, siputas ta ka mõne laidumaitselise lause sekka ning lõpetas oma kõne manitsewate ja õpetawate kõnekäänudega.
Kui ka teine kõrwalistnik, kuiwetanud näoga wagune ja weidi unine isand, mõne peaaegu arusaamata lause huulte otsalt pillanud, wõttis eltermann jälle sõna.