54
meelne wõitja. Ta naeratas ainult ja mõtles: „Mis see sulle aitab! Minu põlwe all olid ikka!“…
Päike oli metsa taha praegu looja läinud, kui Mait mõisa-õuue ja sealt suure tee peale jõudis. Ta kõht oli tühi ja liikmed roidunud.
„Süüa ei pakutud ja öömaja ka mitte,“ mõtles ta iseeneses ja leidis, et see isa poolt poja wastu weidi hoolimata on. „Aga hea mees on ta siiski,“ lisas ta juurde ning rõhus raha, mille ta nartsu sisse oma kopikate juurde pannud, särgi all wastu südant. Suure punase pitseriga kirja, mida ta auukartusega ikka ja ikka jälle silmitses, peitis ta wiimaks kah põuue ära.
Lähem kõrts ei olnud kaugel; seal tahtis ta keha kinnitada ja öömajale jääda.
Kuna Mait wäsinult, aga rõemust tuksuwal südamel mõisale selja pööras, istus parun Adalbert von Riesenthal üksina oma kirjutusetoas — lapsed oliwad weskiga minema pannud — ja õerus mõtetes oma ilusaid walgeid saksa-käsa. Tal oli hea meel. Ja seda kahel põhjusel. Esmalt oli ta enesest üsna suure hädaohu ära pööranud ning teiseks waesele külapoisile head teinud.
Ja iga heategu jätab magusa tundmuse südamesse…
4.
Kodu poole minnes oliwad Maidu jalgadel tiiwad.
Õnnelik süda sundis teda kiireste käima, ja nüüd polnud tal enam waja inimesi karta, ei mõisa-sundijaid ega wallatalitajaid; ta wõis kõige suuremad ja otsemad teed walida.