4
äranis kuri ei wõinud see olla, mis nad Liisust ja Jaagust lobisesiwad, sest nad naersiwad ju! Wahel tärkas aga Maidu tillukeses hinges siiski umbne aimdus üles, et kõik hea, et kõik korras ei ole. Mõne naerja suu wõi silm ei meeldinud talle. Mõnel naerjal oli jälle heal, mis Maitu hammustas. Mõni arusaamata sõna kriipis ja torkas teda kuskilt.
Niisugusel puhul pani poisike wudinal mõõda tänawat koju poole minema; ta porised putked wälkusiwad aga räpase takuse särgikese alt. Maha jättis ta weeloigu juurde oma mudamajad, pilpasillad ja männakoorest laewakesed. Konna pere wärawa juures waatas ta alles tagasi. Ta pühkis käeseljaga nina, oli tõsine ja mõttes… Need seal — teopoisid ja waimutüdrukud — wahtisiwad talle järele ja hirwitasiwad, kuni nad teda nägiwad.
Mitte igakord ei jooksnud wäike Mait ära. Ta naeris naerjatega, kui need temale meeldisiwad, kaua kaasa. Ja nad meeldisiwad talle, kui nad teda kiitsiwad.
Üks kiitis tema toredat „paruni-nina“, teine tema suuri „saksa-silmi“, kolmas tema teraseid wastuseid. Ja nad silitasiwad tema punakas-walget „mõisniku-pead“ ja ütlesiwad: „Ää kuulagi, sinust soab weel suur mees! Ega käbi kännust kaugele kuku!“
Siis naeris Maiduke ja ajas nendega laia juttu. Küsimusega, kelle poeg ta olewat, harjus ta wiimaks nii ära, et ta isa ja ema enam ei nimetanudki, waid kohe wälja lompsas: „Paruni poeg.“
„Milla sa siis papat koa woatama lähed?“
„Kui suureks soan.“
„Mis sa talle siis koa ütled?“
„‚Tere, tere‘, ja löön patsi.“
„Mis weel?“
„‚Isa ja ema soatsid palju terwikseid‘.“
