42
„Ma tahtsin enne paruni herra enesega reakida,“ wastas Mait tõsiselt.
„Sa oleksid wõind ju minuga pärast rääkida.“
„Ei, see ei läind. Noorherra oleks minu käest siis ühte ja teist hakand pärima, ja ma põleks talle wõind wastata.“
„Mis sa siis põleks wõind wastata?“
„Noh, et miks ma oma weskiga just tema papa juure tulen ja kust ma R. paruni herrat tunnen ja muud weel“…
„Seda kõik tahaksin ma nüüd isegi teada saada,“ ütles parun.
Mait waikis. Ta näis aru pidawat. Kuna ta, kätt laua nurga peale toetades, silmade wahel mõtlew korts, sirgelt paruni ees seisis, waatles see teda salaja ja — raputas korraga pead, nagu tahaks ta mingist soowimata mõttest wõi nähtusest lahti saada…
„Ma paluksin enne paruni herra käest teada saada, kas paruni herra mind tahab aidata, et ma linna meistri juure soaksin,“ ütles Mait wiimaks paluwa naeratamisega.
„Kuda mina sind wõin aidata, sa pole ju mitte minu walla poiss,“ wastas parun.
„Kui paruni herra meie herrale kirjutaks…“
„See ei lähe, Mait. Sa ise käisid ju herrat palumas, ja ta ei lasknud sind. See tähendab — tal on sind tarwis. Kuda mina wõin teise herra inimesi walla alt lahti paluda! Teie herra pahandaks minu üle. Ta mõtleks: mis temal minu talupoegadega tegemist on!“
Maidu nägu lõi kurwaks.
„Meie herra on ju paruni herra sugulane — ei ta paneks pahaks ühtigi,“ ütles ta.
