1.
„Maidu, kelle poeg sa oled?“
„Ema poeg.“
„Kelle weel?“
„Isa poeg.“
„Kelle weel?“
„Paruni poeg.“
Kõik naersiwad ja Maidu naeris ka. Nad ise oliwad Maidule selle wastuse kätte õpetanud. Juba siis, kui poisike „paruni“ asemel alles „palun“ ütles. Wäike Mait ei mõistnud, mis tähendus tema wastusel oli. Aga ta märkas, et see neile nalja tegi. Ja et ta ise hea meelega naeris, siis ei jäänud ta neile soowitud wastust wõlgu. Ta tõendas igale küsijale, et ta paruni poeg olewat, ja nad naersiwad kas wõi silmad wesiseks ja kiitsiwad Maidut teraseks poisiks.
„Aga kus su mõis on?“ päris siis weel üks wõi teine, ja kui Maidu oma räpase käekesega Konna Jaagu suitsu-urtsiku poole näitas, oli nali täieline.
Oli aega, siis loriti lapse kallal weel kauemine. Mait kuulis siis sõnu ja tähendusi, mida ta weel wähem mõistis, kui seda, et ta paruni poeg olewat. Ta sai ainult aru, et peale tema ka ta emast ja isast jutt oli. Kas nad neist head wõi paha rääkisiwad, seda ei suutnud wiie-aastane mehike otsustada. Õigemine: ta jäi selle kohta kahewahele. Ise-
