342
sellekohase palwega läheneda — see ei mahtunud Leenale hingesse. Ennem juba ütles ta ennast kõigest lahti, mis ta emasüdant selle lapsukesega loomusunnil ühendas. Lahutust oli aga waja. See laps majas oli Mathiase ja Mathias tema waenlane. Iga kogemata waade selle wäetikese peale, iga healitsemine wiimase suust näis petetud meest nagu noaga torkawat. Mis surnud pidi olema, sai jälle elawaks…
Ja Leenal läks korda, oma pojakesele wanemaid leida. Emand Brink oli talle seejuures abiks. Keegi lasteta abielupaar linna kaupmeeste-ringkondadest wõttis lapse omaks. Wanemad oliwad jõukad; wäikese äratõugatud pojukese tulewiku eest oli siis hoolt kantud. Kõik oli ilma Mathiase teadmata sündinud — kasuwanemate otsimine niihästi kui lapse äraandmine ühel päewal, mil Leena meest kodus ei olnud.
Noor naine wõttis nõuuks, muutust Mathiasele mitte ise teatada, waid teda ennast seda leida lasta. Oma punaseks nutetud silmi hoidis ta tema eest warjul.
Mathias ei märganud esimesel õhtul midagi, ehk ta küll kainemalt koju tuli, kui mõnikord muidu. Ka järgmisel ennelõunal, mil ta koju jäi pead põdema, ei pannud ta tähele, et häll taga-toas tühi oli. Polnud tal ju selle lapse kohta wähematki osawõtmist, palju enam oli tal otse kartlikuks püüdeks, temast, teda nägemata ja kuulmata, eemale hoida. Wiimaks märkas ta siiski midagi, ja nimelt seeläbi, et ta Leena nii waba nägi olewat. Sel polnud taga-toas harilikku sagedat talitamist. Ja kui Mathias wiimaks — noorik oli pikemat aega köögis tegewuses — pilgu ukse wahelt sisse heitis, nägi ta imeks pannes, et seal hälli enam sängi ees ei olnud.
Ta päris seletust. Leena andis seda.
Ta kuulas waikides pealt. Siis hakkas ta suuremas toas tummalt edasi-tagasi sammuma. Alles paar tundi
