339
maale minna ja waenlase järele selle koduse pesa lähidal luurata. Seal wõis ta temaga nüüd, suwise töö-aja puhul, kõige hõlpsamine kokku puutuda. Aga ta teadis, et see nõuu tema enese kohta hädaohtlikum on. Õhtud oliwad walged ja mõisas oli parun oma inimestest, teenijatest ja ümardajatest, alati ümber piiratud. Kui ka ettewõte korda läks — põgenemine oli raskendatud. Pealegi pidi seal wõeras inimene, kes tööta ümber hulgub, igaühele kahtlaselt silma torkama… Ta jäi siis mõtte juurde, waenlast linnas, ja ka siin ainult kõige sündsamal pilgul, kinni püüda ja wastutamisele wõtta.
Aga sünnis silmapilk polnud nii kerge tulema. Pikemat aega sai ta Toompealt teateid, et parun linna pole tulnud, wõi et ta siin käinud ja juba ära sõitnud. Kord oli ta küll mõne päewa linnas ja waritseja sai seda õigel ajal teada, aga tal ei läinud korda, teda nähagi saada. Teine kord nägi ta teda küll, aga päise päewa ajal ja keset linna. Ta tundis teda hästi. Küll oli ta sest saadik muutunud, kui nad R. mõisa puiestikus kord rinnuti koos olnud, ja ka sest saadik, kui Mathias teda üliõpilasena wäljasõidu-wankril silmanud. Aga tema näo ja kogu üleüldine laad seisis Mathiasel nii selgeste meeles, et eksimine wõimata oli.
Suwi läks mööda, ilma et waritsew kütt oma lindu püüda oleks suutnud. Küti püüdmise-wisadus ei kahanenud aga selle pärast, waid ta kaswas weel. Lugu äritas teda. See äritas teda seda enam, et ta oma hingelise tasakaalu, oma selge, kaine, segamata kaalumise-wõimu waheajal ikka enam oli kaotanud. Ta oli nagu tüürita laew, mida tuul merel sinna ja tänna puhub. Ainus kindel pide, mis tal iseeneses weel oli, oli ta kättemaksmise-mõte, mis aegamööda haiglaseks õhinaks, kireks sai.
