324
oma himude kustutamiseks tarwitada! Ja sellega on seltskond, on ülemus rahul! Kurat pärigu mind terwe nahaga, kui mina sellega lepiksin! Ma wihkan seda meest, kes sinu õnne ära sõi, ma wihkan tema suguwõsa, ta terwet seisust!“
Huber oli enda niisuguse wiha sisse kõnelenud, et ta pisukeses ruumis nagu wihane lõwi edasi-tagasi jooksis ja iga lause järele rusikaga seina, laua wõi tooli peale lõi. Mathias jõi waheajal, ja ta silmad paniwad sõbra iga liigutust tähele, ta kõrwad kuulatasiwad himukalt iga tema sõna.
„Ka mina wihkan neid,“ ütles ta tasa ja enam iseenesele kui seltsimehele, kuna ta jälle kannu täitis. „Ma wihkan neid lapsepõlwest saadik, kus ma nende waljust tundma õppisin, ja ma wihkan neid nüüd, kus nad mu kerjajaks on teinud… Huber,“ — ta tõusis järsku üles — „Huber, ma ei jäta seda Jumala tasuda!“
Huber pööras, nagu peaks ta sõpra waigistama, tema poole ja hakkas ta kätest kinni.
„Rahu, wend! Mis inimene wihas wälja ütleb ja ähwardab, ei ole mitte igakord hea ja õige! Rahu, Mati!… Ma ise läksin kaugele ja ajasin sinu ka piirist üle… Ütle mulle kõige pealt: mida tahad sa oma naise ja lapsega peale hakata? Mis sa Leenale ütlesid?“
„Ma tõukan Leena enesest ära!“
„Mati!“
„Mis siis?“
„Mati, oled sa siis mõistuse kaotanud? Sa tõukad oma naise enesest ära, kellel kõige wähematki süüd pole?“
„Ta on süüdlane.“
„Süüdlane? Mil wiisil? Tema kallal tarwitati wägiwalda. Kuidas wõib inimene, keda wägiwallaga midagi
sunnitakse tegema, mida ta muidu iganes poleks teinud, süüdlane olla?“
