323
nägu. Ja kui jutustaja wiimaks lõpetanud, kargas äge sakslane püsti, lõi rusikaga laua peale ja hüüdis:
„Mis sa tahad selle mehega teha?“
„Mis sina teeksid?“
„Ma tapaksin ta ära!“
Lutz waatas waikides oma ette maha. Ta huulte ümber tuksus midagi, mis õel, ähwardaw naeratamine näis olewat, mis aga sedamaid kadus, nii et Konrad walgesse wereta näosse wahtis, mis mingit keelt ei rääkinud, mis külm, wagsne, surnud oli…
„Teie maa näib ju ilma seaduse ja õiguseta olewat,“ kõneles Konrad Huber ärewuse pärast wärisedes edasi. „Siin walitseb üksainus seisus kõigi teiste üle, ja nimelt piiramata ja määramata woliga! Mida mõisnik käsib, soowib, tahab, himustab — see kõik peab sündima! Mõisniku käes on Teil kõik õigused teiste rahwaliikide wara ja isiku kohta. Ja teie mõisnik on mees, kes seda õigust tarwitamata ei jäta, hoolimata ta kõrgemast haridusest, hoolimata ka ristiusust ja selle kombe-õpetusest, mis ju igal pool rüütlite tugi ja juhtnöör teatakse olewat. See on ju Aasia! See on hullem kui Aasia! Aasia wägiwaldlased ei tea, et nad alamate rahwaliikide rõhumisega ülekohut teewad; nende arwates on nõnda kord ja kohus. Teie wägiwaldlased aga peaksiwad seda teadma, sest nad seisawad muu Europaga ja Europa kulturaga ühenduses — nad on kõik suure kultura-rahwa liikmed ja on uhked selle peale!… Mati, mul on häbi nähes, mis ma siin pean nägema. Ja selle wägiwallaga lepitakse, sellele heidetakse alla, selle wastu ei astu keegi wälja! Terwe linna ees nülitakse kuuskümmend süüta talupoega ära, ilma et kellegil wõimu ja julgust oleks seda keelata ja timukaid wastutamisele wõtta! Ja mõisnikul on woli, oma teenistuses olewaid inimesi töö kõrwal ka weel