320
jääb. Tema auuahnus ja kohuse-tundmus ei lubanud seda kunagi. Ja ta jääb weel teisegi päewa ametist ära. Ta hulgub linna kaugemates alewites, linna ümbruses ringi — sihita, söömata ja joomata. Ta läheb hommikul ja tuleb õhtul. Öö saadab ta eestoas, kinnise waheukse taga, sohwa peal mööda…
Kui ta kolmandamal hommikul töökotta ilmub, näeb igaüks, et ta haige olnud. Ta on ka praegu weel haige. Seda tunnistab ta wereta nägu, ta kustunud silm. Meister küsib kaastundlikult, kudas ta terwisega lugu on. Ta peab küsimust kahtlaseks ja annab kareda wastuse. Päewa jooksul uurib ta ametiwendasid, kas nad midagi teadwad. Ta ei leia kindlaid märkisid. Nende seas ei näi äraandja olewat, wõi ta on seni suud pidanud.
Kui ta lõnuale läheb, jookseb Konrad Huber temale järele, asub ta käewarrest kinni ja pärib, mis temaga sündinud; ta nägu tuletada ju põgenema pannud waimuhaiget wõi mõrtsukat meelde, keda südametunnistus waewab… Ta raputab enese lahti, käsib sõpra wihaselt, teda rahule jätta, ning tormab edasi…
Õhtul puutub ta oma waenlasega ootamata kombel kokku.
Lühikese jala ja Niguliste uulitsa nurgal astab talle Bertha Wittelbach äkitselt wastu, nagu oleks ta teda seal oodanud. Sell tahab temast mööda minna. Tema eest pandakse tee kinni.
„Teie olete haige olnud, herra Lutz?“
„Ja.“
„Seda wõib Teie näost näha.“
„Wõib olla.“
„Aga ma pean Teile ju õnne soowima, herra Lutz! Kudas Teie abikaasa ja pojakese terwis on?“
