31
tik lopsakate pärnade, jalakate ja saarepuudega, mille seest mõned sihwakad paplid nagu määratumad wihad helkjamalt wälja paistsiwad. Selle puiestiku serwal, madala kingu peal, seisis tõsise ja uhke näoga herrastemaja. Ta esist ehtis ümargune tiik wõlwitud kallastega, mille rohelise, kõntsaga kaetud wee sees paar helewalget luike päid põhja pistsiwad. Lillepeenrad palistasiwad tiigikest ja maja laia trepi ümbrust. Suur kirju wapp waatas kõrgilt lossi eesmise seina kollaka krohwi seest alla.
Mait jäi puude wahele seisma, waatas ringi ja pidas aru. Kust küljest majale läheneda ja kelle käest kõige paremine paruni järele küsida? On ta kodus ja wõtab ta praegusel tunnil ette? Mõisamaja lähemas ümbruses polnud ainust inimest näha; kas waja oodata, kuni keegi ilmub, wõi otsekohe maja sisse minna?
„Poiss, mis sa wahid siin?“ käis korraga Maidu selja tagant näpsakas hüüe.
Kui ta ümber waatas, seisis tema ees umbes ta enese wanadune, pika, saleda kaswuga poiss, kelle peenike ülikond, helewalge krae ja õrn, päewatamata nägu külapoissi kahewahele ei jätnud, et tal mõne mõisa noorherra wõi noorisandaga tegemist on.
Mait teretas.
„Woatan, kust uksest mõisa sisse tohiksin minna,“ kostis ta auupaklikult.
„Kelle juure tahad minna?“
„Paruni herra juure.“
„Mis sa paruni herrast tahad?“
„Oli natuke asja.“
„Mis asi see on?“
„Seda ma ei wõi teistele öelda.“
„Soo!“ Peenike noormees astus ligemale ja waatas