316
20.
Sel ööl ei mõtelnud Mathias Lutz magamise peale. Ta pani waheukse kinni ja hakkas eestoas edasi-tagasi sammuma. Kestis kaua, kuni ta oma uimastusest nii kaugele toibus, et ta põues kindlama kujuga tundmused ärkasiwad, ja weel kauem, kuni ta aju jälle jaksas mõtet soetada, mõttest kinni pidada, mõtteid pikemaks reaks kokku liita.
Tema esimene walitsew tundmus, mis ta rinda nagu plahwatuse-õhuga täitis, oli wiha. Wiha mõlemate wastu. See suur, häwitaw wiha, mis tasu järele januneb, mis silma silma wastu, hammast hamba wastu nõuab, mis süüle kõige raskema karistuse peale paneb. Ja tema esimene tujukam mõte oli see, ära kaaluda, otsusele jõuda, mil wiisil kättemaksmise-töö kõige mõjuwamalt tuleks korda saata.
Kõige pealt wõttis ta wägiwaldse wõrgutaja käsile.
See mees oli täiendanud, mis ta isa alustanud.
Need mõlemad mehed, isa ja poeg, oliwad mitme kaasinimese elu, nõuda öelda, põliselt maha tallanud, neil kõik purustanud ja ära lõhkunud, mis neil kallis olnud, kuni nad ihuhalasti roojastatud rusude peal istusiwad…
Mathias mõtles oma ema peale. Sellelt oli wanem rööwel wiimase wara, mis waesel teenijal on, oma peremehe-õigusega, mis toore wägiwalla peal põhjeneb, ära riisunud. Ja ta oli ka ära riisunud selle mehe auu, kellele ta oma kõrwaleheidetud ohwri sellesama wägiwalla-õigusega eluajaks külge sidus, nii et inimesed selle wiletsakese peale näpuga pidiwad näitama. Siis oli wägiwaldlane oma lapse ilma jätnud lapse-õigusest ja poja-nimest. Ta meel oli külm ja rahuline teades, et ta ka oma lihase poja auu ja kõik, mis noorel hingel ilma peal kallis ja puhas, maha oli tallanud, et ta tema linnupriilt ligimeste naeru ja pil-
