314
warjates, ja just selleks, et teda warjata. Ma wõisin ju arwata, et kord hirmus päew tuleb, mil enam midagi warjata ei ole, aga ma püüdsin seda päewa edasi lükata, ikka edasi lükata. Ma ei põlanud mingit abinõuu, selle eest hoides, et sinu kahtlus ei ärkaks. Ma mõtlesin ise niisuguseid abinõuusid wälja ja otsisin neid mujalt. Meeleheitline hirm teritas mu pead ja aitas ka muidu korda aada, mis wõimata näis olewat. Ma hoidsin kõigist inimestest eemale, kes sinuga lähemalt kokku puutusiwad. Ja kui ma wiimasel ajal arwasin, et su silmad siiski lahti lähewad, siis andsin sulle märku, mis sind rahustas, sest ma teadsin juba, kui kerge sind niisugustes asjades oli uskuma panna.
„Ning lõpeks, kui kardetud päew hakkas lähenema, mõtlesin ma wale wälja, mis sinu enese läbi nüüd ilmsiks on saanud. Ma teadsin, kui hädaohtlik see wale on, kui nõrkade jalgade peal ta seisab, aga ma lootsin jälle hea õnne peale. Mul oli nõuu, sulle kirjasid kätte toimetada, mis sind uskuma paneksiwad, et ma tõeste maal haige ema juures olen. Paraku jäin ma kohe pärast põgenemist nii raskeste haigeks, et see nõuu täide saatmata pidi jääma. Lapsukest tahtsin ma niikauaks peitu jätta, kui mul korda läheks, teda ämmaemanda abil ja soowitusel wõerastele inimestele ära anda. Sina olid mulle kallim kui mu laps. Ise mõtlesin su juurde pärast terweks-saamist tagasi tulla, et oma süüd mitmekordse armastuse ja wäsimata palwetamisega wähegi lepitada. Jumal tahtis teisiti ja saatis äraandja wälja minu lootusi nurja ajama.
„Aga ma mõtlesin ikka ja alati ka õnnetuma lõpu peale. Mu nõuu oli sel puhul kindel, sulle su wabadust keelmata tagasi anda. Ma olin sinu kõrwal õnne maitsnud — ma tahtsin selle piskuga leppida. Sina aga — sa wõisid
