302
„aga nüüd ei ole enam midagi parata; paruni herra on oma mehesõna pandiks pannud, ja seda ei jäta ükski parun wälja lunastamata.“
„Mehesõna, hm,“ muigutas tema. „Ega siis mees naisterahwa wastu sõna pruugi pidada. Mehesõna antakse mehele.“
„Kas siis kuberneri herra mees ei ole?“
„Kuberneri herra? Kuberneri herrale ei ole ma oma sõna andnud.“
„Kuidas, paruni herra? See on ja teada, et Teie kuberneri wastu olete tõotanud mind mõisa alt lahti anda!“
„Tühi lori! Kes seda räägib, luiskab. Kuberner palus seda minult küll kord, sest et seda temalt eneselt oli palutud — sul, Leena, on pagana head sõbrad linnas — aga ma ei andnud kubernerile mingit tõotust, waid lubasin asja üle ainult järele mõtelda. See arupidamine kestab mul praegu weel edasi. Mis otsusele ma jõuan — eks ma saa kord näha…“
„Need sõnad kukkusiwad nagu põletawad tilgad mulle südame peale; ma kaotasin oma rahu ja hüüdsin:
„Aga kuberner wõib kohtuga nõuda, et paruni herra mulle lubatud tunnistuse annab!“
„Soo, wõi arwad!“ wastas tema ja hakkas laia suuga naerma. „Niisugust seadust pole olemas, et kohus mõisnikult ta talupojad ära tohiks wõtta, ja seda nõuda pole ka ühelgi kuberneril õigust. Siis wõiksiwad ju kuberner ja kohus niisama hästi mu mõisa wõi mõne mu talukoha wõi mu tõlla ja hobused ära wõtta!… Ega sa ometi niisugune laps pole, et sa seda usud!… Ainus inimene, kes sulle luba wõib anda, linna elama jääda, olen mina, ning ainus inimene, kellel wõimus on, sind walda tagasi saata, olen ka mina.
