300
— sosistas ta, „süü on üksnes minu peal, — mina kiskusin su enesega hukatusesse kaasa, sest et ma sind armastasin ja liig nõrk olin oma armastust salgama… Aga usu mind, Mati, peasüüdlane pole mitte mina, waid keegi teine, ja mina olen ainult selle ohwer, nagu sina minu ohwer oled… Kannata silmapilk, Mati, — lase mu mõistust natuke selgida, ja ma tahan sulle kõik üles tunnistada…“
Ta nuttis natuke aega mahawajunud peaga omale käte sisse, siis hakkas ta healega, mida wahel alt rinnapõhjast üleskerkiwad nuuksatused takistasiwad, oma kurba lugu jutustama.
„Sa mäletad, Mati, et parun Riesenthal mind sel tingimisel mõisa alt lubas lahti anda, kui ma tema õe, paruni proua von Reckenitzi juurde läheksin teenima. Seda ma tegin. Tunnistuse, mis mind wallast wälja lubas elama jääda, pidin ma hiljem kätte saama… Ma olin waewalt kaks nädalat parun Reckenitzi juures teeninud, kui saksad wäljamaale reisisiwad; see oli noorpaari hiljaks jäänud pulmareis, sest ootamata ameti-talitused oliwad parunit Tallinnas peale pulmi kinni pidanud… Kuna paruni proua oma neitsi ja toatüdruku teele kaasa wõttis, jäin mina elatanud toapoisiga üksina koju.
„Mõni päew pärast sakste ärareisimist tuli korraga parun Riesenthal maalt meile. Ka õe ja õemehe kodusolemise ajal oli ta meil kord paar päewa wõersil olnud. Ta seletas toapoisile ja mulle, tal olewat linnas äriasju õiendada ja ta tahtwat õemehe korteris niikaua elada, sest tema wanemad, kelle juures ta muidu peatas, olla ühes teenijatega maal. Kutsari hobustega saatis ta koju tagasi…“
Jutustaja märkas, kuda pealtkuulaja silmad laienesi-
