289
waatama minna…. Mis siis ka suurt oleks, kui ma ka aprilli läheksin!“
Ja ühel õhtul wõttiski mees nõuuks, suisa aprilli minna — wähemast Sauna uulitsas ära waadata, kas seal ülesantud maja olemas ja, kui wõimalik, järelkuulata, kas seal keegi emand Brink elab.
Ta leidis Sauna uulitsalt tõeste ühe wana, kolmekordse, kõrge katusega maja, mis 17. numbrit kandis. Ta silmitses hoonet räästast wundamendini, ilma tema küllest midagi iseäralist leidmata, kui ta silm korraga wäljanikerdatud wana moodu wibu-ukse peale peatama jäi, mille mõlemat poolt wasksed lõwipead lõugade wahelt rippuwate rõngastega ehtisiwad. Rõngad oliwad liikuwad, sest neid tarwitati ukse wastu kloppimiseks, kui wiimane öösel kinni oli. Sarnased „kloppijad“ oliwad Tallinna sisemise linna majadel enamiste kõigil koja-uste külles; kellatraadid ei olnud weel üleüldiselt tarwitusel. Kloppijatega wõis kärsitu sissetahtja niisugust müra teha, et terwe uulits wastu rõkkas ja kõik magajad mitmes majas unest ärkasiwad. Häda neile magajatele, kelle uulitsas kahte wõi kolme kloppijat korraga põmmutati, kusjuures weel terwe linnajao koerad haukuma ja hulguma kukkusiwad!…
Kuid mitte maja nr. 17 kloppijad ei äratanud Mathiase tähelpanemist, waid teise ukse-külje peal walgendaw plekist sildike, mille peal mustade tähtedega seisis: „Johanna Brink, ämmaemand.“
Nii elas siis keegi proua Brink tõeste majas! Ja see proua Brink oli ämmaemand.
Mathias waatas mõttes maha, luges uueste silti, ja waatas jälle mõttes maha.
Nagu näha, oli aprilli-naljal, mis temaga tehtud, ka weel iseäraline haawaw tähendus. Haawaw ja — õigust öelda
