Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/282

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

281

kodus, külarahwa ees kiideldes, juba ammugi harjunud tarwitama. Ning tihti lisas ta, käsi puusas, sel puhul juurde: „Jah, sõimasite teda ikka: parun ja parun — näe nüüd, mis parunist sai! Ei puudugi palju, ja ongi parun!“

Kui suur oleks Jaagu ja Liisa uhkus aga weel olnud, kui nende Mait meistri wäimeheks oleks saanud! Nad ei aimanudki, kui ligidal see õnn neil kord juba olnud!…

Ka Leena ema, wäike, musta werd eideke kollase näo ja kortsurikka suuga, näis täieste unustanud olewat, mis paha nõuu tal kord oma lihase lapsega olnud. Ta oli tütre wastu mesimagus, käis wahete-wahel tema põske silitamas, ta walget pulmakleiti katsumas ja kohendamas ning püüdis pulmalistele wõimalikult tihti näidata ja seletada, et tema selle ilusa, uhke noore emanda ema on… Konna Liisuga oli ta warsti seda pool-waenlikku sõprust sobitanud, mis ämmade wahel enamiste ikka walitseb. Kumbki hindas oma lapse ja seega ka iseenese wäärtuse wõimalikult kõrge. Ärgu teine ometi arwaku, et tema laps parem wõi kõrgem wõi ilusam on! Hoopis selle wastu. See, kes wõidab, on sinu laps; minu laps oleks weel palju parema wõinud saada. See mõte keerles alatasa nende jutuajamises üksteisega. Kumbki ei wäsinud oma lapse hiilgawaid omadusi, nende ületrumpamata woorusi kiitmast… Nõnda istusiwad nad, kõrged willased mütsid peas, näod pool haledad, pool tõsised, suud pühalistes woltides, üksteise juures ning korutasiwad ühte ja sedasama juttu kaks ja weel rohkem kordasid. Muidugi jättis Liisu Leena emale ilmutamata, et tema ja Jaak enne-wanast sealtsamast wallast pärit oliwad, kust wiimanegi, ja missugustel põhjustel nad sealt wälja rännanud. Oli siis sel wanamooril, kes wana asja õnneks ei mälestanud, waja teada saada, et tema wäimehel kord nii halb sõimunimi olnud!…