278
lahkuse-sõna kulutas, tähendas neiu Bertha, ilma peiule kätt andmata, üksnes lühidelt, külmalt ja kõrgilt: „Soowin õnne!“ ning püüdis seejuures wälja paista lasta, kui ei puutuks asi temasse enam sugugi… Leena eest, kes hiljemine meistri-majasse wiisakuse-käigu tegi, hoidis ta hoopis eemale. Kui teda otsiti, oli ta wälja läinud. — —
See oli õnnelik, kõigest hingest õnnelik mees, kes nüüd meister Wittelbachi töökojas õhtutel küünlatule juures ja pühapäewastel pärastlõunatel omale pesa hakkas ehitama. Ta ei tundnud und ega wäsimust. Ööd läbi oleks ta wõinud hööwlit ja saagi, pöitlit ja haamrit lennata lasta, kui ta mitte töökojas magawate sellide ja õpipoiste öörahu peale poleks pidanud mõtlema. Esimeste head tuju püüdis ta rohkete liikude waral alal hoida. Huber aitas teda töö juures sagedaste, ehk küll Lutz teda tihtigi wägise tagasi tõrjus. Ja nõnda tekkisiwad nende käte wahelt aegamööda tõeste majariistad, mis mõnele aristokradi-korterile häbi poleks teinud.
Et ka mõrsjal oma rohked ettewalmistused oliwad, siis nappis nende prii aeg nii wäga ära, et nende kooskäimised ainult lühikesed oliwad. Aga neil polnud ka muud waja, kui üksteisele kord jälle silma waadata, üksteise healt kuulda, kätt pigistada; siis lahkus kumbki õnnest täidetud südamega, et seda kauemine mõttes teise juures wiibida.
Mathiasel polnud ammugi enam wähematki kahtlust, et mõrsja teda õrnalt, palawalt armastab. See selgus neiu silmade särast, teda nähes, ta terwest ligihoidwast, allaheitwast, enesesalgawast olekust. Neiul polnud enam muud soowi, kui peiu soow, muud tahtmist, kui tema tahtmine, ning muud tungi, kui see, mis temal oli — nende warstine ühendus… Nagu mõistatusline unenägu oli Mathiase meelest, et seesama inimene kord katset teinud, tema kätt
