267
ei juhtuks. Mathias pani tähele, et neiu nüüd, kus ta rahu kogunud ja esialgne puna ta palgelt tagasi walgunud, nagu wanem ja küpsem wälja näitas kui siis, mil ta teda wiimast korda näinud. Ta suu ümber ilmus wahete-wahel wäike wärisew joon, mis ta huulte pehmet õrnust rikkus, ja ta waates oli midagi, mis nagu sügawa tõsiduse ja sala rahutuse wahel edasi-tagasi lendas.
„Kas Te heameelega tulite, neiu Paju?“ küsis Lutz muu jutu seas.
„Wäga hea meelega,“ wastas Leena rahulikult. „Ma istun ju alati kodus, pealegi ilma tööta, ja see on igaw.“
Ta kõneles siis sakste kojutulekust, mis paari nädala pärast olla oodata, ning juhtis jutu warsti Mathiase maaelu peale, mis juures ta põhjalikult järele päris, kus mõisates ta töötanud, kui kaugel need olewat, kust sinna sõidetawat, kes nende omanikud ja missuguseid töösid Mathias seal teinud.
See otsitud ja siiski nii elawalt maitstud jutulõbu kestis terwe tee. Küll pakitses neil tänase kokkutuleku õige põhjus südames, aga nad mõlemad näitasiwad seda sündsama silmapilgu peale edasi lükkawat, endid seega trööstides, et seks ju aega weel on. Paistis, kui leiaksiwad nad paljast koosolemisest, üksteise lähedusest, seda puhku lõbu küllalt ning kardaksiwad seda tõsisema jutu-aine läbi ainult rikkuda. Üksteise käest küsimata, kuhu õieti minna, oliwad nad Kadrintali alla merekaldale sattunud, ning mõne aja pärast leidsiwad nad endid Pirita jõe äärest.
„Kas läheme üle?“ küsis Mathias.
„Minugi pärast,“ naeratas Leena.
„Kuidas Teile sõit jõe peal meeldiks?“
„Ma olen kõigega rahul ja kõige eest tänulik.“
Rahutuma agarusega walis Lutz, kui nad parwega
