259
mist on, kelle wiha juures ta teatawat määral ise süüdi oli…
Sõnalausumata pööras ta ukse poole. Ta wõis ju rõemus olla, et lugu nii lühidelt lõpule jõudnud, olgugi tule- ja weewlirahega. Waewalt oli ta aga üle läwe astunud, kui toast hele karjatus kajas:
„Mati!“
Selles hüüdes polnud enam sappi ega tõrwa, see oli armastawast südamest wäljupigistatud palwe. Aga Mati ei pannud seda meelega tähele. Pidi ta nüüd pisarate-wihma alla ka weel jääma? Seal oli ta seisukord, nagu ta aimata wõis, palju piinlikum. Seepärast lükkas ta ukse enese järel tugewaste kinni ja astus ruttu trepist alla.
„Mati!“ kajas toast weel teme hüüe, aga põgeneja ei kuulnud seda enam; ta ei näinud ka, et uks tema järel lahti kisti ja kaks ahastawat silma teda eeskojast, trepi pealt asjata otsisiwad.
Bertha Wittelbach wankus sohwa juurde ja langes nuuksudes selle peale kummuli. Ta nuttis kirglise inimese ägedusega, kramplikult wärisedes, mõned minutid. Siis kargas ta äkitselt üles ja ruttu, nagu oleks nägemata leek ta pisarad ära imenud, kuiwasiwad ta märjad silmad jälle. Ta pikk, kõhn käewars sirgus rusikat raputades ukse poole ja ta kitsaste, wereta huulte wahelt tuli healeta kahin kuuldawale.
Keegi ei kuulnud, mis ta ütles.
Wahest ei kuulnud ta seda isegi…
Järgmisel hommikul wara sõitis Mathias Lutz ühe wanema õpipoisiga maale, ilma et ta Berthaga weel kord kokku oleks puutunud.
