255
kitsaste huulte sala wärin ilmutasiwad, et ta teda siiski mõistnud.
„Mati!“ karjatas ta siis äkitselt ja hüppas püsti, nagu oleks teda noaga torgatud.
Ka Mathias tõusis üles. Ta astus neiu juurde, wõttis ta kitsa, jääkülma käe pihku ja sosistas alandlikult ja paluwalt:
„Ma tean, see on halb minust, mis ma teen, ma tunnen enese süüdlase olewat, aga ma ei wõi teisiti. Ma tahan sinu wastu ennem nüüd walelikuks jääda, seda üles tunnistades, kui terwe eluaja salaja waletada. Meie abielu ei saaks mitte õnnelik olema, sellepärast astun ma tagasi. Nimeta mind sõnamurdjaks, aga anna mulle mu sõna tagasi.“
„Mispärast?“ tuli teine lühike karjatus neiu suust.
„Sellepärast, et meie wahel abielusse-astumiseks wastastikune armastus puudub,“ kostis Lutz rahuga, mille üle ta isegi imestas; nüüd, kus ta keset wõitlust seisis, kardetud minutile otsekoheselt silma waatas, leidis ta korraga julgust ja sündsaid sõnu rohkem, kui ta uskuda wõinud.
Wihase tõukega wirutas Bertha ta käe tagasi. Nägu ja silmad, millesse Mathias nüüd waatas, tuletasiwad kurja inglit selle pildi peal meelde, mis seal akna lähedal seinal rippus.
„Nurjatu kelm!“ tungis neiul nagu kinnipitsitatud kurgust wälja. „Alles nüüd tõendad sa, et meie wahel wastastikune armastus puudub! Terwe aasta, mis meie pruut ja peigmees oleme, ei teadnud sa seda mitte. Kust tuli sulle see teadmine nüüd korraga?“
„Ma olen ennast proowinud, Bertha! Ma wõin sulle kinnitada, ainult raske wõitluse järele jõudsin ma sellele
