235
ülesandel midagi kõneleda olewat. Wittelbachi isand silmitses wõerast weidi umbusklikult, laskis aga noort neiut sedamaid kutsuda.
„Ma tohin ometigi pealt kuulata, mis Teie minu teenijaga räägite?“ küsis meister.
Selle wastu ei olnud parun Riesenthali opmannil midagi.
„Mis mul Teie teenijale on rääkida, pole saladus,“ ütles ta, „ja Leena Pajule saab see ainult rõemu tegema.“
Wittelbachi õmblusemamsel ilmus. Ta tundis R. mõisa opmanni Salbergi ära ning kartlikult waatas ta temale otsa. Wõeras aga astus talle sõbraliku näoga sammu lähemale.
„Mul on Teile paruni herra nimel teada anda, et Teie linna wõite elama jääda, kui seda soowite,“ algas walitseja Saksa keeli. „Parun laseb Teid mõisa alt wälja kirjutada, kui Teie temale minu läbi selle palwe ette panete.“
Wittelbachi nägu awaldas rõemlikku imestust. Waata, — mõtles ta — juba annab mees alla! Leena näis aga umbusklik olewat. Ta pilk lendas nõuutalt paruni saadiku pealt meistri peale.
„Mis Te weel ootate!“ hüüdis meister julgustawalt. „Minu teada meeldib ja Teile linna-elu wäga! Wõi arwate, et see herra Teiega nalja heidab?“
„Ma ei tea — see sõnum on nii imelik,“ kogeles tütarlaps, kuna talle sügaw puna põske tõusis.
„Teie wõite üsna julge olla, kõik on õige,“ tähendas herra Salberg tõsiselt. „Teid petma wõi nokkima ei saadetud mind mitte siia. Paruni herrat on Teie siiajäämise pärast palutud, ja ta tahab palwet täita, kui Teie sellega ise nõuus olete. Ütelge mulle aga oma soow kartuseta ära!“
Kes paruni herrat Leena pärast ‚palunud,‘ seda opmann ei seletanud. Wittelbach naeris aga omale habemesse,
