234
Kuberner nägi ära, et ta siin sõbraliku pehmusega kaugele ei saa. Seepärast läkitas ta nüüd parun Riesenthalile külma ametliku kutse, määratud tunnil Leena Paju asja pärast tema ette ilmuda, muidu pidawat ta R. mõisa omaniku wägiwalla tarwitamise pärast kohtu kätte andma.
See mõjus. Küll wõis noorel mõisnikul lootus olla, protsessi alt karistuseta peaseda — olgu sellepärast, et kohtumõistjad sel ajal rüütlit talupoja-asjades naljalt süüdlaseks ei mõistnud, wõi sellepärast, et inimesi ei leidunud, kes mõisniku wastu oleks julenud tunnistada, wõi lõpeks sellepärast, et tema teguwiisi makswate seaduste järele ei wõidud karistuse-wääriliseks pidada. Mida aga parun Riesenthal kartis, oli see, et asi üleüldse kohtu kätte läheb. Seks oli lugu liig must ja ülbe. Oma ja oma perekonna nime ei tahtnud ta nimetada lasta.
Nõnda neelas noor mõisnik oma wiha ja kõrkuse alla ning ilmus kuberneri ette. Mis nad nelja silma all kõnelesiwad, jäi muidugi saladuseks. Ametnikud nägiwad ainult, et parun Riesenthal punetawa peaga ja wihaselt wälkuwate silmadega kuberneri juurest ära läks. Niipalju saadi aga hiljem teada, et kuberner mõisnikule kindla nõude ette pannud, Leena Paju wallast wälja lasta. Muidugi raiunud parun kõigest jõuust wastu, kuni ta omale wiimaks mõtlemise-aega palunud, wõi, nagu mõned arwasiwad, nõuet koguni täita tõotanud. Kuberner ise tähendas herra Rutowi wastu ainult, et Leena Paju julge wõiwat olla, tema asi läheneda rahuloldawale lõpule.
Seal ilmus ühel päewal meister Wittelbachi juurde keegi isik, kes ütles, ta olewat parun Riesenthali opmann R. mõisast. Tugewa, keskealise isanda päewatanud nägu, ta ülikond ja terwe wälimus ei lasknud kahelda, et ta põllumees on. Ta küsis Leena Paju järele, kellega tal paruni
