232
ainena wõi isikuna lähenes, wälja paistsiwad. Ta oli põgenenud tüdruku loo kuberneri von Grünewaldile sündsal silmapilgul ära jutustanud ning hädalisele õigluse ja inimese-armastuse nimel kaitset palunud. Mitte kerge ei olla herra von Grünewaldil olnud, palwe täitmist lubada; see paistnud ta kulmukortsutamisest ja kõhklewast olekust selgeste wälja. Pidi ta ja ühe omasuguse, ühe rüütli, walitsewa seisuse liikme, wastu wälja astuma, kellega ta wõimalikul wiisil lähemalt tuttawgi oli, wõi kelle sõprade ja sugulastega ta läbi käis. Tal polnud mitte ainult üksikute seisuseosaliste, waid terwe aadeli-soost seltskonna meelepaha karta, ja see ei tähendanud wähe. Aga ta näinud ometi ära, et siin midagi pidi sündima, kui mitte wägiwald ülemuse poolt kaitsmist ei pidanud leidma, ja nii otsustanud ta, asja arupidamisele ja lähemale järelkuulamisele wõtta. Politseile läinud aga käsk, tüdrukule kaheks nädalaks ajutist elamise-tähe wälja anda. Wist juba paari päewa pärast wõida Leena Paju selle tunnistuse jaoskonna-ülemalt kätte saada.
Tubli mees himustas siis tütarlast näha saada, et temale asja kohta mõnda küsimust ette panna. Soowi täideti kohe, ja herra Rutow oli seletustega, mis ta Leenalt sai, niisama rahul kui ta usaldust-äratawa oleku ja wälimusega. Tänust ei tahtnud ametnik midagi teada; ta aidata heameelega just talurahwast, kelle rõhutud olek talle wäga hästi tuttaw olewat. —
Leena Paju wõis asja pöörega seda puhku rahul olla. Ta sai politsei ajutise elamise-tähe jaoskonna-ülemalt warsti kätte ja wõis ennast kaheks nädalaks Tallinna õigusliseks elanikuks lugeda. Meister Wittelbachi, kes põgenejat seni warjanud, ei wõetud selle eest kuberneri määrusel mitte wastutamisele. Nüüd algas aga kibe wõitlus mõisniku ja
