224
„Julge rahuga. Aga enne kui ma kõige suurema meeleheaga seletust annan, soowiksin teada saada, mispärast seda tütarlast otsitakse, kas ta midagi paha on teinud?“
„Ta on ilma mõisniku loata oma wallast wälja läinud, mõisa tööst ära põgenenud.“
„Ei muud midagi?“
„Muid süüsid pole meile wähemast üles antud.“
„Seda wõib arwata,“ itsitas meister tigeda pilkamisega. „Mõisnikul on oma põhjused, miks ta mitte kõiki süüsid üles ei anna. „Neid wõite aga minult teada saada, minult, kes ma seda kurjategijat oma auusas majas warjan.“
„See raskendab ainult Teie pattu, meister.“
„Minugi pärast, mul on tugew turi. Aga kui ilmas weel õigust on, siis jätate Teie, herra Maiwald, selle tütarlapse sedamaid rahule, kui minu seletust olete kuulnud. Mis nõuu Teil temaga ülepea on?“
„Minu nõuu on wäga kuri,“ wastas politsei-ametnik. „Ma tahan teda siit kaasa wõtta ja wangitapiga ta kogukonda tagasi saata.“
„Ei midagi pahemat? See on ju wäga armulik! Aga ega sellega nii suurt ruttu ole. Enne wõiksime weel mõne sõna juttu puhuda, kuid Jumala pärast mitte kuiwa suuga… Liisa!“
Meister eksis aga, kui arwas, et toatüdruk selle hüüde peale warsti ilmuks. Ta hüüdis weel kord, ja kui siiski kedagi ei tulnud, astus ta urades wäikesesse wahekotta ja sealt kööki.
Siit leidis ta wiimaks inimesi. Aga missuguseid! Waewalt oli ta pilk Liisast ja Tiinast üle libisenud, kui ta tahtmata naerma pahwatas. Pilt oli üliweider. Mõlemad tüdrukud oliwad luuks ja lihaks muutunud ehmatuse-kujud.
