216
Tal oli rahu waja. Ta tahtis oma mõtteid koguda, oma tundmusi korraldada. Ta peas ja põues oli kõik segi aetud. Ja seda oli üksainus tähendus mamma suust teinud, Mathias Lutz ja Leena — ema oli mõlemat nime ühenduses nimetanud! Wõi juba temagi märkas midagi! Märkas sedasama, mis Bertha isegi. Kinnitas, mida Bertha kartnud, tõendas taga, mida Bertha heameelega waleks oleks pidanud!…
Mamsel Wittelbach oli emale õigust tunnistanud: ta waatas esimesest nägemisest saadik waenliku pilguga selle tütarlapse peale. Kui nad esimest kord wastastikku seisiwad ja Bertha silm neiu saledast, aga täidlasest kujust, ta kõrgest, puhkewast rinnast, ta lapselik-rõõsast, õitsewast näost üle lendas, karjatas äkiline aimdus ta rinnas: See inimene on sulle kardetaw! Sinu ees seisab waenlane, kelle eest sa ennast pead hoidma!… Ta noorus ja iludus teewad selle inimese kardetawaks. Ja weel midagi: see armsus, mis tal silmadest paistab, ja see mõnu, mis ta kõnest kuuldub. See peab iga mehe kohta mõjuma, ja Mathias Lutz on ka ainult mees.
Nõnda oligi. Kardetud mõju tuli paraku peagi nähtawale. Kõigi meeste juures. Ja Mathias Lutz oli ka ainult mees. Näis pealegi, kui oleks tema kõigist kõige nõrgem olnud — tema, keda Bertha kõige tõsisemaks ja tugewamaks pidanud. Wõi oskas ta enda üle wähem walitseda kui teised, wähem salata ja warjata, sest et ta sääraste asjadega wähem wilunud oli? Wõi leidis ta Leena juurest weel midagi, mis teistele nägematuks jäi?
Olgu kuda on — Bertha kahtlus oli äratatud ja kaswas iga päewaga. Põhjused selleks oliwad ju üsna wäetikesed. Söömalauas mõni äraandlikult säraw pilk, mõni soojaks wäärataw sõna wõi kogemata punastamine. Ehk mis süüdistaw tunnistus seegi oli, et Bertha neid eila õhtu
