202
ta sisemise tusa pärast kulmu kortsu tõmmas ja hambad kokku surus, kui Mathias õmblejaga sõnu ja pilkusid wahetas. Aga meie tütar on uhke. Ta tunneb oma wäärtust. Sellepärast ei karda ta selle külaplika poolt hädaohtu. Mis on sellel Lutzile pakkuda peale oma punaste põskede! — mõtleb Bertha. Ja peale selle usub ta kaljukindlalt Lutzi auususe ja truuduse sisse.“
„Sinu ees pole ilmas enam saladusi, mamma,“ ütles lõbus meister, jälle naljatujusse sattudes. „Sinu silm tungib südamete sügawamatesse soppidesse, nii et hakka sind juba üsna kartma. Aga sinu käsku, Sanna, tahan ma parajal puhul täita. Ma panen poisi tunnistama, wõid julge olla!“
Ta tahtis minna, aga emand peatas teda.
„Weel midagi. Leena on jaoskonna-ülemale ikka weel üles andmata. Kas sulle sellest wiimaks siiski pahandust ei tule, et meie teda siin peidame?“
„Tühja kah,“ wastas Wittelbach. „Esiotsa ei tea teda siit keegi otsida, ja teiseks on jaoskonna-ohwitser ja politseimeister mu head tuttawad. Kahjuks on sekretär Rutow priiajal, nii et ma asja tema läbi kubernerile weel ei saanud ette panna. Niipea, kui ta tagasi jõuab, muretseme Leenale seaduslikku kaitset. Ma arwan, meie wõime tema pärast üsna mureta olla.“ —
Mõni päew hiljem oli meister Wittelbachil asja, oma teisepoole meeleterawuse üle tõsiselt imestada. Oma ülesannet täites, meelitas ta Mathias Lutzi libeda peale ja — Mathias libises, kui ta ka weel ei kukkunud.
Nad istusiwad ühel õhtul mõlemad sõbralikul jutuwestmisel Hartmuthi juures. Meister oli selli kaasa kutsunud, nagu ta seda sagedaste tegi. Räägiti ühest, räägiti teisest asjast, kuni Wittelbach parajal kohal kahte lõnga kokku sai siduda. Nad oliwad ühe noore meistri proowitöö ja äri-
