188
haawad mädanema ning ussitama, ja ta terwis on tänapäewani wilets; Jüri kana ja Jaan Lepp kaebawad, et nende sooned nuhtlusest saadik kokku kisuwad jne.…
Ja mille eest kõik see?
Mis nad kurja oliwad teinud?
Mitte kõige wähemat!
Kes suudab seda uskuda?
Ainult see, kes selle-aegseid olusid tunneb. Meie nooremad raputame umbusklikult pead, wäljamaal peetakse säherdusi lugusid luuletusteks wõi jämedateks liialdusteks. Aasta-arw 1858 ei mahu kellelegi pähe, ehk olgu siis, et sellest 500 maha tõmmame…
Wäga õieti tähendatakse Wene ajakirjas „Russkij Arhiw“ räägitawa loo kohta:
„Neid, kes selle walitsusekorraga tuttawad pole, mis Baltimaal enne uuendusi walitses, peab see imestama panema, kuda riigiteenistuses olewad ametnikud ilma kohtuta täieste ilmasüüta talupoegi, peremehi, perekonna-isasid, wõisiwad laristada, nagu oleksiwad need kõige suuremad kurjategijad. Aga niisugust kohtumõistmist loeti terwes Baltias igapäewaseks asjaks, sest ametikohad oliwad baltlaste ja nende sõprade käes (nagu würst Suworow), ja neid juhtisiwad ainult isiklikud tulud, iseäranis siis, kui niisuguseid wägitegusid, nagu kirjeldatud loos, kõrgema ülemuse ees mässu mahasurumiseks wõis tembeldada ja selle eest weel tänugi oodata…“
Pärast peksu oli Anija mõisa sõjawägi walwamas. Mõisnik kartis kas talupoegade kättemaksmist, wõi tõendatud „mässule“ taheti silmakirjaks usutawamat nägu anda. Sest kahtlemata oli shandarm-walitsuse ülem Gresser Peterburisse asja üle ametlikult teatanud, ja sealt oli soowimata järelpärimisi karta… Mõisa walwamise kulusid pidiwad
