Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/188

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

187

me tööle ei jaksa minna — pere peame mõisawäljale lõikama saatma.“

Ja nad läksiwad tõeste teele. Hirm mõisniku wiha ja kättemaksmise eest, mure perekonna pärast ei andnud neile püsi oma haawade peale mõtelda. Neid ootas töö, neid ootas mõisniku käsk — missugune talupoja-süda suutis nii raskele sundusele wastu panna!

Mathiase ja Huberi toetusel roomasiwad nad, hambaid walu pärast kokku pigistades, Slabodka sõbrahoowi oma hobuste juurde. Teel ostis Mathias neile apteegist haawarohtu kaasa ning pistis isale mõne rubla raha ja teemoonaks kamalu-täie saia taskusse.

Kui nad noortemeeste abil wankritele ronisiwad ja ohjad kätte wõtsiwad, ütles Raudoja peremees haleda naeratamisega:

„Koju me wist eluga weel jõuame, aga kas meist kõigist weel eluloomi ja terweid töötegijad saab — eks me näe!“

Ta aimas õiete.

Nagu Mathias hiljem kuulis, põdesiwad peksetud kodus kuude ja isegi aastate kaupa weel hirmsa nuhtluse tagajärgesid. Mõned neist, nagu Ants Kentmann, oli nii ära puretud, et teda linadega pöörati.[1] Et õnnetumatele kõige wähematki tohtriabi osaks ei saanud, siis jäiwadki nad kõik põdema ja nii mõnegi koristas surm waremalt ära, kui see rikkumata terwise puhul oleks sündinud. Ka tänapäewani elus olewad mehed kurdawad weel raskete kehaliste wigaduste üle. Nii on Hindrek Weerlo sooned sest saadik kanged, Jaan Lepale lõi roos jalga ja alumisesse kehasse parandamata haigus, nii et ta praegu puruwigane on; Ants Sukal läksiwad peksu-

  1. Sellest hoolimata olnud Kentmann pärast peksu mõisale wäga truu. Ta lastud aga lõpeks siiski metsawahi-ametist järsku lahti.