Lehekülg:Kui Anija mehed Tallinnas käisid Vilde 1903.djvu/167

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

166

Nad wahetawad weel mõne äritatud sõna, siis astub isand Rotermann ringist wälja ja hakkab wihast õõguwa näoga oma maja poole tüürima. Jälle tehtakse talle wiisakalt teed ning elawad kiiduhüüded kajawad talle wastu.

Seal jääb wahwa kaupmees äkitselt seisma. Ta pilk on eemal seiswa komandandi parun Salza peale langenud. Selle mehe käsul on tema arwates need kuus kuni kaheksa sada meest Krasnojarski polgust siin ühe mõisniku orjasid nuhtlemas. Käega komandandi punase mantli-woodri peale näidates, hüüab Rotermann tigeda naljaga:

„Timuk, pööra oma mantel ümber!“

See sõna elas weel kaua tallinnlaste suus, palju aastaid peale seda, kui parun von der Salza keiserlikul käsul oma ettewaatmata sammu pärast Tallinnast teise kohta oli seatud…

Kas Rotermann kaebtuse Peterburisse läkitas, on teadmata, kuid wäga wõimalik on, et ta seda tegi. Seda puhku pidi ta aga taganema, ilma et tal korda oleks läinud, werisele etendusele otsa teha…

Sellele tuli aga kellegi teise mehe mõjul siiski weidi enneaegne lõpp.

See oli wäike, kuiwetanud mehikene halli pea ja kurwalt, peaaegu alandlikult waatawate silmadega, kes oma sinises mundris kohtumõistjate sekka astus ja õnnetumate, ilmasüüta talupoegade eest mõne wagusa, soojast südamest tulewa sõna rääkis. „Mässajate“ eest kostis siin Wene riigi politikalise politsei asemik, Tallinna shandarmide ooberst! Ametnik, kellel kohuseks on, iga liikumist, iga püüet, iga mõtet, mis seaduse ja korra wastu käib, karistamisele toimetada! Sellele mehele oli talupoegade süütaus selge kui päikese walgus, muud kui need, kelle silmi nende ainelised tulud pimestasiwad, talupoegade süüdistajad