152
wad nende ümber. Linna wanad kantsitornid, näod hallid, krobelised, wahiwad tusaselt alla orgu. Lendlew elu nende ümber peab puhkust. Ainult Toompea lossi ja tema pika, sihwaka torni kallal karjuwad süsimustad kaarnad ning wangikoja tillukeste trellidega aknate wastu suruwad endid higised, kahwatanud näod õhu järele ahnitsewate suudega.
On pühapäew. Hoolimata hauduwast palawusest, millele päikese madalam seiski lõppu ei too, ja hoolimata tolmawatest teedest liigub linna ja wäliste lõbukohtade wahel rohkeste jalutawaid inimesi. Nende seas on ka Mathias Lutz, kes oma ametiwenna Konrad Huberiga Mustjõe poolt linna tagasi pöörab.
Lutz ja Huber on head sõbrad. Wiimane on wäljamaa sakslane ja esimest aastat meister Wittelbachi juures töös. Mõlemaid sellisid ühendab sõpruslise sidemega nende waimukam mõttewõim, nende suurem kainus ja nende ühine armastus raamatute wastu. Nad wõiwad tundide kaupa üksteisega tõsisemat juttu puhuda, elu ja ilma üle mõtteid wahetada ning üleüldiste asjade pärast waielusi pidada. Huber on kaugel käinud ja palju näinud. Lutz õpib temalt hea meelega. Huber jälle peab oma ametiwenna tööosawusest ning kohalikus elus kogutud teadmisest lugu.
Elawal jutuajamisel ei pane nad tähelegi, et nad juba Toompea alewisse ja sealt warsti läbi on jõudnud. Mäest ülesse minnes wõtawad mõlemad kübarad peast ja pühiwad nägudelt nõrguwat higi.
„Maal peab küll kibe rukkilõikus käsil olema niisuguse põuaga,“ tähendab Mathias. „See on ju üsna haruldane suwi tänawu.“
„Nah, sa tänad wist taewast, et sa enam põllumees ei ole,“ naeratab Huber, kes ametiwenna minewikku ta enda
