147
tädi ise aidata, siis ehk teadis ta wõimsaid inimesi, kes seda suutsiwad. Kõige pealt oli põgenejal pelgupaika waja. —
Kui Leena oma kurwa loo lõpetanud, ei lausunud Mathias Lutz tükil ajal sõnagi. Ta mõtles Riesenthalide, oma ema, iseenese ja selle wõera tütarlapse peale. Wana Tiina ahastaw hüüe tuli talle meelde: Kas siis niisugused asjad Jumala ja ilmaliku seaduse ees sündida tohtisiwad? Kas siis üks inimene teist wõis ära murda, ilma et keegi seda oleks keelanud? Ja ta pidas wihast paisuwal südamel aru, mis selle tagakihutatud jahilooma peastmiseks wõiks sündida, kes seal tema ees hirmu ja häbi pärast wärises ja oma abiotsiwa pilgu ühe näo pealt teise peale laskis käia.
„Kas keegi kodus wõib aimata, et Teie linna tulite?“ küsis Mathias siis, nagu raskest unest ärgates.
„Seda ma ei usu,“ wastas noor tüdruk, „sest ma pole enne linnas käinud. Et mul siin tädi on, seda ehk peale ema mõned mälestawad, aga üleüldiselt tuttaw pole see mitte. Ka ei arwa keegi, ka ema mitte, et ma tean, kus tädi linnas elab. Kui nad mind hakkawad otsima, siis küll kõige pealt köstri juurest.“
„See on seda puhku üsna hea,“ wastas Lutz mõteldes. „Teie wõite endid mõni aeg linnas warjul hoida. Aga küsida tuleb, kus? Kes wõtab Teid ilma tunnistusteta korterisse?“
„Mul on leeri mälestuse-täht kaasas,“ ütles Leena.
„Sellest ei ole küllalt,“ naeratas noormees. „Teid peab linnajao-ülema juures üles antama, ja see nõuab passi wõi mõisniku lubakirja. Ei aita siin muu asi, kui et Teid keegi peab korterisse wõtma, kes Teid politseile üles ei annagi, waid Teid oma juures pelgus peab.“
