127
ja weel rohkem mõisaid kihelkonnas maha põletada. Suure ärewusega hakati linna põgenema. Oliwad linna-elanikud kolme ja nelja aasta eest, sõjatonti kartes, maal warjupaika otsinud, siis otsisiwad maasaksad nüüd linna-müüride wahel kaitset. Aga nagu sõda Tallinna puutumata jättis, nii jäi maal ka talupoegade mäss tulemata. Rohkendatud sõjawäe ilmumine sumbutas liikumise igal pool ära. Talupojad, kes nõnda-nimetatud Mahtra sõjast osa wõtnud, otsiti kõik kätte, toodi soldatite wahel Tallinna, pandi siin wangi ning seati sõjakohtu alla. Kohus mõistis pika ülekuulamise järele peasüüdlased surmanuhtlusele, see otsus muudeti aga hiljem raskeks ihunuhtluseks ning Siberisse sunnitööle wõi asumisele saatmiseks.[1]
Tallinna kodanikkude ringkondades harutati neid sündmusi muidugi suure elawusega — küll seltskonnas, küll perekonnas, küll õllelauas. Kodanikkude olek ja arwamine kohalise aadeli-seisuse kohta ei olnud mitte kõige sõbralikum. Selle eest kandsiwad meie aristokradid ise hoolt. Nad teadsiwad endid walitsewa seisuse olewat niihästi maal kui linnas — seal politikaliselt ja sotsialselt, siin majandusliselt. Ja seda seisuse-uhkust, mis tihti pealegi kõrkuseks ja upsakuseks muutus, ei andnud nad mitte ainult talupojale maitsta, waid ka kodanikule. See haawas wiimast ja soetas ta põues aristokradi wastu waenlikku tuska.
Sel lool ei olnud ime, et kodanikud räägitud rahutuste asjus endid enamiste talupoegade poole seadsiwad. See oli ka inimlikult arusaadaw, sest kodanikkudele polnud teadmata, kui waljuste mõisniku käsi armetuma, wäljaimetud talupoja kaela peale rõhus. Linna turul wõisiwad kodanikud oma silmaga talurahwa waesusest märku saada — nende wiletsa-
- ↑ Lähemalt kõigist neist asjadest ja sündmustest minu jutustuses „Mahtra sõda.“
