107
„Aga sa pead mulle natuke abiks olema,“ lisas piiga juurde.
„Mil wiisil?“
„Papa peab sinust palju lugu. Ta ei tahaks sind mingil tingimisel oma juurest ära minna lasta… Hakka papale märku andma, et sa ära tahad minna.“
Mathias leidis, et ta wäga targa naise saab, ja ka warblane kiitis Bertha sõjanõuu heaks. Kui siis weel mõned eelseiswasse „wõitlusesse“ puutuwad asjad lühidelt läbi räägitud ning otsuseks tehtud, tänast sündmust kuni paraja ajani saladuseks jätta, tehti wiimaks minekut, sest Berthale tuli mamma meelde. Üsna kindel aimdus ütles talle, et tal esimene lahing juba nüüdsama saab lüüa olema. Ja nõnda oligi.
Neil läks küll weel korda, seltskonna wiimast saba puiestikus kätte saada ja endid sellega ühendada, aga see ei suutnud hädaohtu kõrwale pöörata.
Kui mamma Wittelbach üles ärgates märganud, missuguse kelmuse noored inimesed korda saatnud ja et ka tema tütar ning Mathias Lutz üleannetumate kilda heitnud, oli ta esimene töö, ennast krabinal riidesse panna ja neid wiha pärast ähkides puiestikku otsima minna. Seal ta tuligi neile nagu kiirrongi wedur wuhisedes wastu! Ta nägi neid magusas jutuajamises üksteise kõrwal kõndiwat, ja sest oli küllalt. Teiste kuuldes ei hakanud ta tütart küll mitte tõrelema, aga ta kahmas politseiniku tugewusega Bertha käe ümbert kinni, kiskus ta Mathiase kõrwalt ära ja sundis teda endaga teisele teele käänama, sest tal olewat temaga nelja silma all kõneleda…
Mis tal kõneleda oli, seda wõis noormees arwata. Waene Bertha! Küll ta wist tuleb nutetud silmadega trahterisse pruukostile!… Aga Mathias eksis. Kui Bertha mammaga jälle seltskonda ilmus, awaldas ta nägu küll äre-
