103
„Ja.“
Nii waimurikkalt polnud nad enne kunagi üksteisega juttu ajanud. Aga neil mõlematel pakitses sala tundmus südames, et nende wahel täna, praegu, midagi sündima pidi wõi wähemast sündida wõis, ja see tegi nad kohmetuks nagu koolipoisi ja kooliplika.
Pöörati mere äärest puiestiku poole tagasi. Bertha ja Mathias oskasiwad endid teistest jälle nõnda eraldada, et see kellegi tähelpanemist ei äratanud. Nagu kogemata sattusiwad nad jalgtee peale, mis wäga suures ringis sinna wõis wiia, kuhu teised otsekohe läksiwad. Kõige lagedam koht see just ei olnud, kus nad endid wiimaks üsna üksina leidsiwad olewat.
„Teie olete wististe wäsinud, mamsel Bertha?“
„Ja, ma olen wäga wäsinud, isand Lutz.“
„Siin on nii ilus wäike pink, siin wõiksime jalgu puhata.“
„Ja, siin wõiksime küll jalgu puhata.“
Ja nad istusiwad ilusa wäikese pingi peale ja puhkasiwad jalgu.
Põesas laulis pisike warblane „tshik — tshirik! tshik — tshirik!“ ja kuuse otsas kraaksus suur wares „kroaa! kroaa!“ Aga seda ei pannud kumbki tähele.
Nad istusiwad teineteise kõrwal ja tegiwad, kui waatleksiwad sügawa osawõtmisega loodust. Kestis tüki aega, enne kui mamsel Bertha sõna wõttis.
„Teie nägu on wiimasel ajal nii kurb, nii murelik, isand Lutz,“ ütles ta healega, mis pehme oli nagu sammet.
„Ja Teie olete seda tähele pannud, mamsel Bertha?“ wastas Mathias healega, mis sulas nagu mesi päikesepaistel.
Mamsel Bertha urgitses jala-otsaga liiwa. Isand Lutz hakkas ka jala-otsaga liiwa urgitsema.
