Tema on talent. On see vanematelt, on sugukonna põline varandus, on see temas koolmeistri kiitustest ärganud — lühidalt, tema on vaimuand, tema on talent.
See silmade elavus, see pilgu vangivõte — aumeel, püüd aus olla, vajutab näole külgetõmbava jume — see himulik pilk õpetuse ajal koolmeistri näol, mis kõnelejat hinge põhjani läbi otsib — see on vaimurikas koolipoiss.
Ta joob koolmeistri enesesse, ta on teine tema.
Ta joob iga „ande“, iga tähtsama mehe ära nagu muna tühjaks — miks?
Enda väärtust tundes tahab ta öelda: sinu ees on teine säärane, ehk tulevikus suuremgi.
Nendes peitub tuleviku ilmale palju maru, palju päikest.
Rahutus, püüd edasi, kõigist mööda — juhib last, juhib meestki!
Nendes, neljandates, on palju Napoleonisid varjul…
Ettevaatust, kasvatajad, siin on tuled!…
66
