NELI KOOLIPOSSI.
Nad olid kõik ühes klassis, ühevanused.
Esimene nendest ei täitnud oma koolipoisi kohust: ei sõnakuulmises, ei õppimise korralikkuses, ei arusaamises ega mõistmises.
Ta õppis halvasti või ei õppinud midagi, ei osanud pea midagi ja — ei hoolinud teiste arvamisest ka midagi. Ta jäi tihti hiljaks, valetas mõnikord, et ta haige olnud, ehk selle aja ta küll, ise alaealine, kõrtsis mööda oli saatnud.
Teda olid kooliõpetajad ära saata tahtnud, aga ta rikas isa oli tema tagasi palunud.
Ka selle kõige pääle vaatas ta ise osavõtmatult. Puudus nagu võti, tema kasvatajatel, kooliõpetajatel ja ta seltsimeestel, millega tema südamesse saada, et eneste vastu tähelepanekut ja osavõtmist äratada.
Kui tema meheks saab, meie esimene koolipoiss, siis on väga, väga arvata, et temast inimeste seltskonnale see saab, millest rahvasõna ütleb: üks mädamuna rikub kõik pudru. Tema saab selleks, kes teiste seltskonnaliikmete käest nõnda palju hääd enam nõuab, kui palju ta seda ise ära hävitab: häädusele tööd annab ta.
63
