KÜLAKOOLIS.
„Anna mulle ka karaskit.“
„Anna mulle rukkileiba.“
„Säh!“
„Säh!“
Ants sööb odraleiba ja mõtleb, et kuidas ometi Tõnu rukkileiva vastu odraleiba andis. Suure tüki andis. Kas ta vast Tõnu ei petnud, mõtleb ta ilmsüütuses, või kuidas Tõnu ometi nii palju odraleiba andis rukkileiva eest.
Tõnu sööb rukkileiba ja mõtleb, et kuidas ometi Ants talle rukkileiba odraleiva vastu andis ja nõnda palju andis. Kas ta vast Antsu ei petnud, mõtleb ta oma ilmsüütuses, või kuidas ometi Ants nõnda palju rukkileiba andis — odraleiva eest.
Sest Tõnu oli vaene ja neil ei olnud mõnikord kumbagi leiba ja hädas küpsetati sagedasti karaskit ja see jättis kõhu nii tühjaks.
Aga Ants oli rikas ja neil küpsetati aruharva odraleiba, sest et ta vähem toitis ja üksi harvasti süües hääl maitsel kõhu täitis.
